Asjadest ja inimestest nende keskel
Olen palju aastaid asju inimeselt inimesele vahendanud. See on olnud võimalus kohtuda väga erinevate inimestega, näha erinevaid suhtumisi asjadesse ja eks see on pannud sageli ka mõtlema inimese ja asjade vahelise suhte peale.
Asjade väärtus erinevate inimeste jaoks võib olla väga erinev. Mõni asi ei tähenda ühe inimese jaoks mitte midagi. Ta on valmis selle üle õla minema viskama, või kui hästi läheb, siis ütleb, et ah võta endale, kui tahad. Teine inimene on aga valmis sama eseme omandamise nimel loovutama kasvõi 3 tilka verd.
Samas ka ühe inimese elukäigu jooksul võib tema suhtumine mingisse asjasse oluliselt muutuda. 18 aastane noor mees on ühest mootorrattast väga vaimustunud, kui ta saab 30 ja loob pere, siis ta ütleb, ah tahad, võta see kolakas endale, vii minema. Aga kui ta saab 45 siis on tal uuesti sedasama ratast vaja mis tal kunagi 18 aastaselt oli. Antiigikaupmehe rõõm on inimest aidata tema unistuste täitumisel.
Olen vahel öelnud, et asjad on olulisemad, kui inimesed. See väide on minu jaoks olnud omamoodi protest selle leviva sisutühja loosungi vastu, et “inimene on meile kõige tähtsam”. Me kuuleme sellist juttu ju õige sageli. Eriti enne valimisi on iga poliitik valmis käsi südamel kinnitama, kui tähtsad talle ikka inimesed on ja kuidas ta neid kõiki armastab. Aga paraku on see enamasti tühi sõnakõlks. Tegelikult inimesest järjest vähem hoolitakse ja sageli on see väide, et inimene on kõige tähtsam, väitja jaoks ainult vahend suurema isikliku materiaalse heaolu saavutamiseks.
Aga kas inimene ongi alati väärtuslikum kui asi? Kui paneme näiteks kaalukausile üheltpoolt mõne allakäigutrepi alumisel astmel oleva inimese ja teisepoolt mõne asja, mis on inimsuse seisukohalt väga oluline. Näiteks mõne Rembrandti maali, Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni, või midagi muud sarnast. Siis kumb on väärtuslikum? Kui selle üle tõsiselt järele mõelda ja otsida päris ausat vastust, siis polegi see nii üheselt selge… .
Inimese suhe asjadesse on pidevas muutumises. Mida rohkem ajas tagasi seda vähem asju inimesel oli. Neid oli raskem toota ja iga eseme valmistamisse oli pandud oluline osa valmistaja aega, tarkust, käterammu ja hingejõudu. Ka asja ja selle omaniku vahel oli intensiivne suhe. Täna on see suhe hoopis pinnapealsem, nagu paraku sageli ka inimese ja inimese vaheline suhe. Meid ümbritseb järjest rohkem asju, aga paraku väga viltsaid asju. Kõik on lühajaliseks kasutamiseks ja äraviskamiseks, mitte põlvest põlve pärandamiseks. Olen mõelnud, kui suur osa nendest asjadest, mis me täna toodame ja omame, võiks 200 aasta pärast antiigikaupmeestele huvi pakkuda. Midagi kindlasti, aga ilmselt ei ole see protsent küll väga suur.
Tõeliselt väärt asjade keskel tajud, et oled ainult nende hoidja, mitte omaja. Kui sinu käes on näiteks enam kui 1000 aastat tagasi valmistatud sõlg või kaelakee, siis mõistad, et see aeg, mil ta on niiöelda „sinu oma“ on väga lühike. Tema jääb siia tõenäoliselt väga pikaks ajaks ka peale sind ja leiab endale uue omaniku. Kuivõrd sa siis saad seda enda omaks pidada… Selles mõttes paljude tänapäevaste asjade omamisega palju lihtsam – peale sind niikuinii seda asja kellelgi tarvis pole ta on algusest lõpuni sinu oma…
Asjade maailm on oluline. Asjad meie ümber räägivad palju meist, meie väärtushinnangutest. Ja asjad meie ümber mõjutavad, usun, et lausa kujundavad meid. Asjad võivad kujutada endast ka ohtu, igal juhul hea neisse suhtuda lugupidavalt, siis teenivad ka nemad meid hästi. Tõeliselt väärt asjad võivad teha meist ka väärtuslikumad inimesed.
Ja vahel võivad asjad ka elada – aga see on juba üks teine jutt.